Martin Noorkõiv: Eesti liigub aina rohkem alistuvale mõttemallile lähemale

Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena Eesti kodanikuühiskonna arengu teemadel arutlenud kodanikuaktivist Martin Noorkõiv toonitas demokraatia-arutelude olulisust ning vastutuse kandmise julgust.

Eelmisel nädalal käis siinsamas saalis arutelu demokraatia üle. Ma olen tugevalt seda meelt, et arutelud demokraatia ja arutelud kodanikuühiskonna üle on omavahel tugevalt põimunud ning mul on väga hea meel, et selles arutelus see ka tõstatati. Kusjuures olen üks inimesi, kes selle istungi stenogrammi üleni läbi luges. See oli väga põnev lugemine. Ma loodan omalt poolt, et täna, kui me räägime siin kodanikuühiskonnast, siis me räägime ikkagi laiemalt demokraatiast, seepärast ma tahaksin täna alustada veidi – või tegelikult, kui aus olla, siis väga palju – laiemate teemadega ning teha üsna laiu pintslitõmbeid ja, paratamatult, ehk ka liiga julgeid üldistusi. Kuid ma loodan, et te olete nõus kaasa tulema sellisele väiksele rännakule, hoolimata mõnest eksisammust teekonna jooksul. 

Me vaatame inimestena maailma ja märkame teatud trende, teatud mustreid. Ma arvan, et see on üks kõige inimlikumaid asju üldse. Me näeme majandusjõude muutmas maailma, me näeme tehnoloogilist arengut, keskkonnamuutusi, me näeme geopoliitilisi muutumisi, näeme poliitilisi ja sotsiaalseid muutumisi. Küsimus on, kuidas me reageerime neile muutustele, kui me neid näeme. Milliseid järeldusi me teeme, kui me neid muutusi näeme? Ma arvan, et see on üks ajaloo kõige olulisemaid küsimusi üldse. Selle reaktsiooni järgi, kuidas me reageerime, saab eristada kahte radikaalset erinevat maailmavaadet: üht, mis tõstab alistunult käed üles ja ütleb, et me ei saa midagi teha, ja teist, mis arvab vastupidi, et kõik on ja peakski olema inimese raudse kontrolli all. Mõlemad on oma äärmuslikes vormides minu meelest ekslikud. Õnneks paistab maailmas igal ajahetkel valitsevat mingisugune tasakaal nende kahe vahel, kuid aeg-ajalt satub inimkond või mingi osa sellest kuidagi keskpunktist kaugemale, mõnikord isegi väga kaugele. 

Näiteks, valgustusajastul hakati tõesti uskuma, et inimene ongi kõikvõimas, et inimene suudab muuta ja kontrollida kõike, et maailm on üks masin ja meie võiksime olla selle operaatorid, justkui jumalatena, unustades igasuguse intellektuaalse tagasihoidlikkuse. Ja teistel kordadel, näiteks mõnel keskaja perioodil, on inimese vastutus oma olukorra eest jällegi täielikult ära antud, on peaaegu unustatud vaba tahe. Mõlemad äärmused võivad olla üsna ohtlikud. Esimesed on ajalooliselt viinud äärmuslike sotsiaalsete eksperimentide ja sõdadeni –Eestis oleme üht sellist kogenud nõukogude okupatsiooni ajal – ning teised on viinud majandusliku ja vaimse mandumiseni, tsivilisatsiooni lagunemiseni väiksemate ja metsikumate osadeni, nagu Rooma impeeriumi lagunemise järel. 

Mina usun, et maailm on tõepoolest kohutavalt keeruline. Aga selles keerukuses võib tuvastada mitmeid mõjusaid trende ja suundumusi, mis väga tugevalt kujundavad eeltingimused sellele, mis üldse on võimalik maailmas teha. Kuid samal ajal ma usun ka inimese võimesse neid suundumusi märgata ja neile reageerida, isegi neid suunata. Näiteks valmistada end kaitsma või võtma ette samme negatiivsete mõjude vältimiseks, ning veelgi enam, ideaalis leidma ka viise, kuidas esialgu ohtlikena näivada trendid pöörata positiivseks arenguks.  Ma usun, et tasakaal nende kahe vaate vahel on vajalikuks eeltingimuseks tervislikule ühiskonnale. Ma usun, et see olukord, kus me saavutame keskpunkti nende kahe maailmavaate vahel ühiskonnas, on see, kus ühiskond saab toimida tervislikult, kus saab toimuda demokraatia, kus saavad toimuda üldse sisukad arutelud ja kus nende arutelude järgi saab üldse teha põhjendatud otsuseid. Samuti ma usun – ja see on võib-olla täna selles kontekstis kõige olulisem –, et tugev kodanikuühiskond on vältimatuks eelduseks sellisele ühiskonnale, mis niimoodi toimida saab. Sest kodanikuühiskond, milles võimalikult paljud inimesed on aeg-ajalt aktiivses vastutust võtvas rollis, ise aktiivsed enda ja nende ümbritsevate inimeste eluolu parandamas, kuid samal ka selline kodanikuühiskond, mis suudab pehmendada ja vajadusel isegi pidurdada kiireid ja äärmuslikke muutusi. 

Ma näen kodanikuühiskonda justkui sellise pehmenduskihina ühiskonnas, mis siis, kui meie maailm muutub järjest kiiremini ja selle tulemusena selline loksumine muutub järjest jõulisemaks, suudab tugev kodanikuühiskond neid raputusi pehmendada ja aitab meil targemini reageerida nendele muutustele, nendele trendidele, mida me võib-olla kardame. Tugev kodanikuühiskond võimaldab ühiskonnal muutustele reageerida samm-sammult, ühe osa kaupa, mitte suurte utoopiliste eskiiside järgi. Ma arvan, et ei ole mõistlikumat viisi ühiskonna arenguks. Nõrk kodanikuühiskond omakorda tähendab seega liiga kiireid suureid muutusi ja liiga suuri raputusi, mis põhjustavad liiga valulisi reaktsioone. Seepärast on oluline kodanikuühiskonna olukorda siin saalis regulaarselt hinnata ja otsida võimalusi, kuidas lisaks aktiivsete kodanike rollile ja vabaühenduste rollile, saab riik omalt poolt veel rohkem seda arengut toetada. 

Ma tulen selle juurde mõne hetke pärast tagasi, aga korraks lähen veel nende trendide juurde, sest mulle tundub täna Eesti ja Lääne maailm kalduvat järjest rohkem sellest keskpunktist kõrvale, sellele alistuvale mõttemallile lähemale. Ma olen üsna kindel, et selle taga on tegelikult suures osas hoopis Ameerika poliitiline polariseerumine. See ei ole meie võitlus, mille ka pärast ka meil on olnud näha nii palju viha, aga see ei tähenda, et see meid võitlema ei suudaks panna, sest sotsiaalsed ja kultuurilised konstruktsioonid on ikkagi päris, nad mõjutavad meid päriselt. Ja sellise järjest leviva tundega kaasneb maailmapildi pidev nihkumine pealehakkavalt, eestvedavalt, vastutustundelt saatusele alistumisele, möödunud aegade nostalgiale, apaatsele hirmule ja lämmatavale olemaolevast kinni hoidmisele. See on kramp ja see on minna laskmine ja see on hirmu tõttu alla andmine. Ja see on see, millest Jaak Prints, mulle tundub, eelmisel nädalal rääkis. 

Selle tunde ja mõtte väljendusi me näeme kõikjal enda ümber. Näiteks selles, kuidas majandusjõud on tõstetud ebajumala ja saatuse rolli. Oleme justkui uskuma hakanud, et majandusjõudude põhjustatu on paratamatu ja meie mõju alt väljas – selline marksistlik vaade. Olgu need karjuvad tibud prügikastis või inimesed töötamas kauplustes pühapäeva õhtul või madalapalgalised õppejõud mõnes ülikoolis või tühja kõhuga magama minevad lapsed üle Eesti jätkuvalt. Ja viimane on muidugi seotud laiemalt ebavõrdsuse teemaga ühiskonnas. Värskelt avaldatud andmed annavad märku sellest, et isegi Euroopa majanduse vedur Saksamaa, kelle majandus on 15 aastat kasvanud, vaesem elanikkond seal on ikkagi selle 15 aasta jooksul jäänud veel vaesemaks, mitte jõukamaks. Me oleme sellega Eestis hästi tuttavad, sest meil on ühed Euroopa kõrgemad ebavõrdsuse näitajad. Keskmiselt läheb meil hästi ja siin vanalinna tänavatel kõndides on lihtne unustada, et väga paljude inimeste elu Eestis näeb välja täiesti teistsugune. Ka see ebavõrdsus ei ole tegelikult paratamatus. 

Sarnaselt oleme täna uskuma hakanud, et tehnoloogia areng on mingisugune paratamatus ja et selle põhjustatud probleemid on meie suunamise alt väljas. Näiteks näeme sotsiaalmeedia mõju – näeme seda, kuidas see justkui suurendab populismi. Ja esimene reaktsioon on keelata ja piirata. Mitmes maailmariigis on juba seadusega kohustuslikuks tehtud ebasobiva sisu sotsiaalmeediast kustutamine, näiteks Saksamaal. Kas me kollektiivselt pole ajaloost õppinud, mis juhtub, kui me hakkame eneseväljendust piirama? Kunagi oli näiteks kiirem tee kirjandusliku kuulsuseni sattumine katoliku kiriku keelatud raamatute nimekirja. Kas varsti on meil tekkimas keelatud Facebooki postituste nimekiri? Seda loetelu võiks jätkata pikalt, sest see mõtlemistendents on muutunud üsna valdavaks. 

Mõneti üllataval kombel tundub mulle, et tänased päevapoliitilised, kõige äärmuslikumad vaated mahuvad mõlemad selle raamistiku ühte ja samasse otsa. Mõlemad uskumas trendide kõikvõimsusesse. Ühed lihtsalt usuvad, et need paratamatud trendid on head, teised jällegi, et need on nurjatult pahatahtlikud. Ühed tahaksid tempot lisada ja teised tahaksid üldse rongilt maha astuda. Kuid kumbki lähenemine ei ole adekvaatne, kumbki lähenemine ei ole isegi mitte võimalik, sest iseennast küsimusi küsimata saatuse meelevalda jätmine on ju lõppkokkuvõttes sama absurdne kui usk, et on võimalik maailmast üksi välja astuda. Kuid millegipärast ei sea kumbki pool kahtluse alla neid arengusuundi. Mõlemad justkui usuvad trendide paratamatut saatust. 

Ma olen täna siin, et öelda või pigem isegi meenutada: ükski neist asjadest ei ole tegelikult paratamatus. Need on valikud. Ja ma kordan seda siin: Facebooki mõju arutelukultuurile ja nälgivad lapsed Eestis on meie valikute ja valimata jätmiste küsimused. Keegi ei saa siin sarjata paratamatust. Majanduslikud jõud on olemas, kui me oleme ise valinud neile sellisel kujul ja sellisel viisil alluda ja mitte sekkuda. Aga saatust tegelikult ei ole. Ja ma tunnen ennast isegi natuke naljakalt seda siin Riigikogu ees öeldes. Reaktsioon maailmas toimuvale on alati meie enda teha. Meie enda teha ja meie vastutada. Euroopa Liidu laienemine ega lagunemine pole paratamatu, sotsiaalmeedia polariseeriv mõju pole paratamatu, populismi või radikaalsuse levik pole paratamatu, ebavõrdsuse süvenemine pole ka paratamatu. Ja parlamendi võimalik kummitempliks muutumine pole ka paratamatu. Kõigi nende asjade eest vastutame meie. Nii pea, kui me selle vastutuse ära anname, olgu see tuvastus mingisuguse arengu loomulikkuse või, veel hullem, meie isikliku panuse väiksuse, siis me anname ära oma vaba tahte. Siis me loksume merel kaasa, selle asemel, et tõmmata puri masti ja ennast tormist välja seilata. Siis me oleme arad. 

Te jutu järgi annate tuld, olete tugevad, teete õigeid pöördeid, aga tegelikult ei võta teist mõned isegi vastutust parlamendi toimimise eest. Mitmed teist on juba käega löönud, ma olen seda kuulnud meedias – katuserahad on halvad küll, aga me ei saa seda muuta. Kes siis saab? Kui isegi mõned parlamendiliikmed ütlevad, et nad ei suuda muuta seda, kuidas parlament töötab, siis kuidas peaks keegi teine Eestis uskuma, et ta saab mõjutada midagi, et ta saab muuta midagi? 

Ma arvan, et võiks aidata igasugustest vastutuse edasiveeretamisest. Vastus on muidugi raske, lihtne on rääkida väärtustest või vastutusest, palju raskem on käituda enda sõnade järgi. Sellepärast ma korraks paluksin teil peatada see, mis te teete. Teie, kes te kirjutate midagi või teete sotsiaalmeedia postitust vms – ka need, kes seda kõnet vaatavad ja kuulavad kusagil mujal –, mõelge korraks kaasa. Mõelge, mis teie ümber toimub – teie elus, teie töös, teie linnas, teie vallas. Kas see, mis toimub, on okei? Kas nii peabki olema? Kas te peate laskma sellel jätkuda? Või veel enam, kas te saate lasta sel jätkuda? 

Alustame ikkagi siitsamast Riigikogust. Kas nii peabki olema, et te ei saa siin päriselt parlamendivõimu tasakaalustavat rolli enam täita niimoodi nagu varem? Et te ei saagi täita oma rolli? Ei ole võimalik. Mina arvan, et te vastutate ise oma käitumise eest. Muidugi teised mõjutavad ja suunavad ja üritavad teid panna midagi tegema, aga teie vastutate – alati, iga otsuse eest. Sama on kõigi teistega, kes seda mõtteharjutust kaasa teevad. Te vastutate ka. Vastutate Talleggi karjuvate tibude eest, Eesti metsade, sõjapagulaste ja isegi terrorirünnakute eest. See tähendab, et vastutate. Ja mina vastutan ka. Kõik me vastutame. Ja vastutus ongi raske. Pagana raske, kõige raskem asi üldse vist. Nii raske, et mõnikord tahaks ära anda. Las teised mõtlevad ja muretsevad ja teevad. Ma ei jõua, mul on vaja muude asjade pärast muretseda. Päris elu, päris asjad. Kass tahab süüa. Aga niimoodi kaobki vabadus. Siit demokraatia murenemine algabki, sellest vastutuse kandmisest loobumisest. 

Siit saab ja peab aga liikuma edasi, sest ma ei siin selleks, et kuidagi kurja kuulutada, vaid otsida lootust, ma loodan. Sest see, kuhu meie ühiskond edasi liigub igal ajahetkel, tuleneb väga suurest osast sellest, kuidas me ümbritsevasse maailma ja selles toimuvatesse muutustesse suhtume. Muutustest heitunud ja hirmul kodanikkond viib ühel hetkel vaikse mandumise ja languse poole. Ettevõtlik, aktiivne ja lootusrikas kodanikkond viib sellest eemale. Ja lähemale loodetavasti sellisele Eestile, millest unistame. Siin on suur roll teil, Riigikogu liikmed. Te saate ainuüksi oma eeskujuga muuta palju. Te olete selle kodanikkonna peegel ja mitmed teist juba sellist eeskuju näitavad. Aitäh teile! Kuid te kõik kannate selle eest vastutust ka, nii oma sõnade kui ka oma tegudega. (Joob vett.)

Aga tagasi veidi konkreetsemate asjade juurde. Kodanikuühiskond aitab demokraatial toimida erinevatel viisidel, aitab võtta vastutust ja aitab õppida seda kandma. Aitab mõtestada muutusi ja ühises kaasavas protsessis leida kõige sobivamaid lahendusi Eesti jaoks, samuti jõuda nendeni, keda riik ei näe või kelle probleeme kauguse tõttu nii hästi ei mõista. Tugev kodanikuühiskond saab teha kõiki neid asju ja veelgi rohkem. 

Eesti kodanikuühiskonna tänane seis on suhteliselt hea, eriti kui võrrelda seda riikidega mujal Ida-Euroopas. Meil on väga palju erinevaid kodanikuühendusi, kes on võtnud enda ette mõne ühiskondliku probleemi lahendamise. Meil on sekkuvad kogukonnad, kes märkavad otsuseid, mis on läbi rääkimata või riivavad nende õiglustunnet. Meil on ettevõtlikud noored, kes teevad heategusid ja oskavad kaasata teisi inimesi nendesse, ning meil on Eestis igal aastal järjest enam inimesi, kes palgatöö kõrval on avatud ka vabatahtlikule tööle ja annetamisele. 

Kuid on ka jätkuvalt mõningaid takistusi ja kasutamata võimalusi. Ma räägiks täna lõpetuseks veel neist kolmest. Kõigepealt, kodanikuühiskond saab aidata mõtestada neid järjest kiiremaid ja keerulisemaid muutusi läbi nende asjade, mida nimetatakse kaasamiseks ja osaluseks ja läbipaistvuseks jpm, mis tõenäoliselt kutselistes poliitikutes tekitavad paremal juhul ükskõiksust, halvemal juhul okserefleksi. Ma mingis mõttes ka mõistan seda reaktsiooni. 

Kaasamine kaasamise pärast ongi tulutu ja tüütu, isegi raiskav tegevus. Aga seda ei tahagi keegi. Keegi ei taha olla mõttetult kaasatud, me oleme kõik ühel lehel selles osas. Aga kui jätta aruteludest, kus otsustatakse näiteks laste või patsientide või puuetega inimestele mõeldud teenuseid, välja needsamad inimesed ise, siis see näitab hoolimatust ja huvi puudumist. Muidugi on ka õige, et kõigi arvamustega, erinevate arvamustega ühiskonnas ei olegi võimalik arvestada. Ei ole võimalik, juba matemaatiliselt. Aga dialoogil on demokraatlikus ühiskonnas palju laiem tähendus. Vaja on kuulata ja otsida lahendusi, mis tooks võimalikult palju kasu ja võimalikult vähe kahju. Rääkida läbi hirmud ja need muutused, mida üks või teine otsus võib kaasa tuua. Kui kogukond protesteerib plaanitava magistraali vastu või metsadest hoolijad ei nõustu raiemahtudega, siis tuleb nende põhjuseid kuulata. Ei pea ka kartma. Ükski kodanik ei taha igal teemal ja lõputult palju kaasa rääkida. Aga kui mõni teema tõesti on mõne inimese jaoks nii oluline ja südamelähedane, et ta võtab vaevaks oma arvamust riigile väljendada, siis ma arvan, et on õigustatud oodata, et riik või kohalik omavalitsus ka tema perspektiivi mõista püüab. 

Teiseks, on paratamatu, et aktiivseks tegutsemiseks on vaja ka ressursse. Mõned teist on näinud probleemina, et vabaühendused on majanduslikult riigist liialt sõltuvad. Kas ja kui palju on riigi hooleks kodaniku osalust toetada, on eraldi teema. Kuid ma olen siin täna selleks, et öelda: vabaühendustes tegutsedes tahame ka meie vähem riigitoetustest sõltuda. Ise vabalt tegutseda koos inimeste ja ettevõtetega, kellele meie missioon korda läheb. Selleks on vaja aga muuseas ka näiteks maksupoliitikat, mis motiveeriks rohkem annetama nii eraisikuid kui ka ettevõtteid. Statistika näitab, et väga väike osa ettevõtjatest, kes annetavad, annetavad rohkem kui tulumaksuvaba piirmäär. Seda piiri saate teie muuta. Need annetused sõltuvad teie otsusest. 

Või mis oleks, kui eristaks annetused teistest tulumaksu mahaarvamistest nii, et iga kodanik näeb oma maksudeklaratsiooni täites, kui palju on ta oma annetustega enda jaoks olulise probleemi lahendamisse aasta jooksul panustanud. Neid muutusi saate teha teie ja seekaudu aidata vabaühendustel saada sõltumatumaks.

Samal ajal jääb ka hulk asju, kus on mõistlik et riik valib delegeerida mõne asja tegemise kellelegi teisele või teha seda strateegilises koostöös kellegagi. Nagu on loomulik, et riik ostab arvuteid IT-ettevõttelt ja koristusteenust koristusettevõttelt, sest ei ole mõistlik, et riik kõiki neid asju ise teeb. Samamoodi on mõistlik mõned ühiskonnale vajalikud tegevused ja rahastus delegeerida kodanikele, kes sellega paremini hakkama saavad. Olgu see seepärast, et need inimesed on lähemal neile, keda riik aidata püüab, või neil on kõrgem võimekus mõnda probleemi lahendada. Vahel piisab aga lihtsalt sellest, et mitte seada üleliigseid piiranguid neile, kes soovivad aita. 

Samuti on vabaühenduste finantsiliseks iseseisvaks tegutsemiseks mõistlik seada õiguslikult kindlamale ja selgemale alusele sotsiaalse ettevõtluse vorm, sest see on hea, kui MTÜ suudab ise turul raha teenida, mille abil saab riigist sõltumatult ühiskondlikku huve või teenust pakkuda. Ma juhin täna ise üht sellist organisatsiooni ning neid on Eesti juba väga palju, kes hoiavad oma ettevõtliku tegutsemisega maksumaksja raha kokku, samal ajal pakkudes suurt ühiskondlikku teenust.

Ma olen veel üsna noor inimene ja ma loodan, et mind ootab veel pikk elu ees siin Eestis. Ma loodan, et see demokraatia, mis meil on, see läheb aina tugevamaks, ja ma loodan, et see kodanikuühiskond, mis meil on, läheb aina tugevamaks. Ma olen siin natukene sellepärast, et öelda: see ei juhtu ise. Ma loodan, et te teate seda tegelikult, aga olulisi asju on vaja korrata. Me ei saa jääda istuma selle peale, et meil on kusagil EKAKis kirjas, et kodanikuühiskond on oluline. Selleks, et ta jätkuvalt jääks oluliseks ja areneks, on vaja teha iga päev järgmisi suuri samme.