«Higi, veri ja pisarad,» teatab Marius Unt mulle rahulolust särava näoga. See on kõige lühem kokkuvõte Sparta spordiklubis toimuvast Intervall Ventti rühmatunnist. «Nagu vana nõukogudeaegne spordikoolitreening, karm ja kasulik. Mitte mingit sanatooriumit – iga trenn nihutame oma piire. Kui juba teha, siis kahesajaga!»

Kõlab nagu … väga äge trenn. Mõnus elevusesurin on sees. Esimesel korral pole ilmselt lootustki kõigega hakkama saada, kuid see mind ei sega. Otsustan kohe, et alla ei anna! Kui jõud otsa saab, sõidan tahtejõu pealt. Ning kui see ka otsas, siis küllap aitab huumor. Igal juhul olen väga sõjakalt meelestatud. Mitte teiste trennikaaslaste suhtes, aga iseenda ja oma laiskusega kavatsen küll vägeva lahingu maha pidada.