Kohtume Vahur Laiapea Suurupi kodus esimest korda juuni lõpus. Ta on kodus olnud 12 päeva. Miks ta rööviti? Kes röövis? Ja kes kellele lunaraha maksis? Need küsimused saavad järgnevate nädalate jooksul vastuse. 

​«2010. kui ma esimest korda Afgnanistanis käisin, ostsin ma selle pildi,» näitab Vahur oma elutoas rippuvat nukrat lapse kuju. ​«Selle lapse olemises ja näos on nii palju valu, aga eks seal Afganistanis seda valu ongi palju.»

Kerime sündmustes kella tagasi aasta jagu ehk jõuame sügisesse 2016. Dokumentalist Vahur Laiapea tahtis sõita Afganistani, et filmida materjali oma uue dokumentaalfilmi jaoks. Ta oli varem neli korda Afganistanis käinud ja iga kord probleemideta koju naasnud. Kuid seekord oli sihtkoht äärmiselt kriitilises piirkonnas. Ta pidi minema Ida-Afganistanis asuvatesse Herati ja Shindadi linna. 

Et tegemist ei ole just lõbustuspargiga, kinnitab ka Afganistanist pärit Fatima: ​«Seda piirkonda ei maksa külastada. Seal on väga ohtlik. Isegi valitsust ei saa seal usaldada. See on üks Afganistani ohtlikumaid piirkondi.»

Sama kinnitab just Afganistani missioonilt naasnud Margus Kotter: ​«Seal on tegelikult Talibani väljaõppe keskused, kus nad teevad oma treeninglaagreid. Õpetavad välja uusi terroriste. Et saada sinna piirkonda, peavad seda kinnitama Afganistani väga kõrged julgeolekuametnikud ja presidendi kantselei.»

Tegelikkuses on luba vaja teoreeritiliselt. Praktiliselt keegi sinna piirkonda luba ei anna, sest kogu piirkond on Talibani võimu all. Nii palus Vahur eelmise aasta sügisel abi Afganistanis missioonil olevatelt Eesti politseinikelt, et kas nad aitaksid teda filmi valmimise ajal turavata. Politseil sellist ressurssi polnud ja nad keeldusid.

Margus Kotter: ​«Vahur otsustaski sinna minna oma riskil ja omal riisikol.»

Kuidas Vahur vangi langes?

​«Hommikul kell neli võttis ta meid peale. Kui me sinna küla äärelinna jõudsime, siis lihtsalt ühe kurvi taga ootas meid varitsus. Automaatidega mehed piirasid meid ümber. Edasi algas 30-tunnine vangipõli, mis me Talibani käes olime. Loomulikult me ei teadnud sel hetkel, kas see saab kestma 30 tundi või kolm aastat,» kirjeldab Vahur tolle saatusliku hommiku sündmusi.

​«Meid pandi ahelatesse. Kaks jalga oli omavahel ühendatud ja siis vasak käsi, selleks, et ei saaks ära joosta.»

Vahur oli tegelikult öelnud esmaspäeva õhtul, et teisipäeval lähevad nad sellisesse kohta, kus tõenäoliselt ei ole internetiühendust, et ta saadab sõnumi. Aga seda sõnumit ei tulnud ega tulnud.

Ehkki polnud teada, mis Vahuriga juhtunud on, pandi tööle tõeline uurimisasutuste aparaat.

​«Kaitsepolitseiamet, välisluureamet, keskkriminaalpolitsei, politsei- ja piirivalveamet. Suurbritannia välisministeerium, Suurbritannia saatkond Kabulis. Siis me suhtlesime tegelikult ka Ameerika Ühendriikidega. Võtsime ühendust vähemalt poolte Euroopa Liidu liikmesriikide välisminiseeriumite konsulaarosakondadega.»

Samal ajal veetis Vahur aega mingis tundmatus sisehoovis Shindadi lähedal ja tutvus oma vangistajatega.

​«Seal oli näiteks üks 20-aastane noormees, kes rahvuselt oli venelane. Tema lugu oli see, et ta oli 8-aastasena Tadžikistanist tulnud koos vanematega Herati turule ja sealt röövitud ja siis Afganistanis üles kasvatatud. Vene keelt ta enam ei mäletanud, aga välimuselt oli ta täiesti vene noormees. Tema oli selline noormees, kes hakkas unistama sellest, et ma võtan ta endale pojaks ja toon ta Eestisse. Tema silmades süttis kord selline jõhkardi, mõrtsuka pilk ja siis korraga nägid seal silmades midagi muud. Nägid igatsust tegelikult millegi hoopis turvalisema järele.»

​«Ta ütles ka, et ta on maha lasknud, just maha lasknud, mitte lahingus tapnud kümme vangi. See ei kõlanud ka just väga julgustavalt.»

Hüplik statistika ja spetsialistid kinnitavad, et 90 protsenti Talibani kätte vangi langenud isikutest lihtsalt tapetakse. Tüüpiline on, et vangi eest hakatakse tema päritoluriigist lunaraha nõudma. Nii ka seekord. Kuid see ei olnud ainus rahanõue, mis selle looga kaasnes.

Vahuril on neli last, neist kaks täiskasvanut. Ühe täiskasvanud poja Madisega võttis mõned päevad pärast Vahuri kadumist ühendust võlanõudja Ants Päär. Päär on varasemalt oma abi pakkunud ka Liibanonis kadunud jalgratturite peredele. Ta ise väidab, et on aidanud mitmeid isikuid välismaalt ära päästa. Igapäevaselt tegeleb ta Eestis keeruliste võlgade sissenõudmisega.

Suhtlen Madisega nii telefonitsi kui e-mailitsi ja Madis kinnitab, et Päär oli väga agressiivne. Madis kirjutab: ​«Kõneluse toonist temaga jäi üles see, kuidas Eesti Vabariigi riiklikud struktuurid on mökud ja ei suuda midagi ära teha, et vaja on kohale saata erispetsialist st, tema, kes siis oskab õiged inimesed kinni maksta ja nö mitteametlikult Vahuri sealt ära tuua. Minu jaoks kõlas see ettepanek mahhinatsioonina ja pigem mingi petuskeemina.»

Kohtume Ants Pääruga. Tema ainus sõnum on, et ta vabandab, et Laiapeade perele abi pakkus. Kuidas ta oleks oma abi osutanud ja milliseid summasid see oleks nõudnud, seda Päär keeldub kommenteerimast. 

See lugu läheb aga aina segasemaks. Kuid võtame järjekorras. Pärast 30 tundi Talibani käes poetasid röövlid Vahuri ja Mohsini ühele teele. 40 sekundit hiljem korjas neid sealt üles kohalik politsei ja viis nad Herati vangikongi. Kolm päeva eeluurimist ning Vahur ja Mohsin saadeti siselennuga Kabuli vanglasse. Oli laupäev ja Vahuri pere polnud jätkuvalt kuulnud, kus Vahur on ja mis seisus ta on.

Järgmise nädala ​«Radaris» asume koos Vahuriga tema röövijate jälgi ajama ning hammustame lahti skeemi, kes inimröövi korraldas.