Võttes arvesse droonidest tulenevat ohtu lennuliiklusele, mängis Tartu lennujaam koos päästjate ja kiirabiga eile päeval läbi lennuõnnetuse simulatsiooni, kusjuures lennuk kukkus stsenaariumi järgi alla just loodushuvilise piltniku taevasse sõidutatud lennumasina tõttu.

Seeneline märkas

Eile kella 12.55 ajal helises häirekeskuses telefon. Metsast välja astunud seeneline teatas, et tema arvates langes taevast õhusõiduk alla. Hetk hiljem lisas ta, et see on väikelennuk ja et õhusõiduk on pooleks läinud. Ta nägi õnnetuspaigal inimesi ja suitsu.

Kuna viie miili raadiuses ümber lennujaama ehk Atlantisest Suure-Kambjani ja Roiust Nõgiaruni on lennuõnnetustele kohustus reageerida esmajoones lennuvälja päästemeeskonnal, edastas häirekeskus esimesena info just Tartu lennujaama. 

Suur päästemasin sõitis jaamast välja. Samal ajal püüdsid häirekeskus ja lennujuhtimistorn koos välja selgitada, kus õnnetuspaik täpselt asub. 

Lennujaama ligi 30 tonni kaaluv päästeauto saabus lennundusmuuseumi juurde vihmast üsna pehmeks muutunud rohumaale üsna muretult, sest masinal veavad kõik kuus ratast. Kohalejõudmiseks kulus päästeautol kümmekond minutit. 

Tartust kutsuti abijõude, edastati häirekeskusele täpsed koordinaadid ning päästjad asusid põlengut kustutama ja kannatanuid aitama.

Lopsakas vahujuga suunati kahurist põlengupaigale. Lennujaama päästja Roman Kulikov selgitas, et erinevalt majapõlengutest, kus kasutatakse peamiselt vett, kasutatakse lennunduses üksnes vahtu, mis peatab hapniku ligipääsu põlevale materjalile.

Kümme minutit pärast asukoha täpsustamist saabusid päästjatest esimesena Tõrvandi vabatahtlikud. Veel viis minutit hiljem jõudis esimene tuletõrjeauto linnast. Seejärel teine, kolmas ja neljaski. 

Neli kiirabiautot saabusid nende kannul. Kannatanuid mänginud noormehed väljendasid siirast imestust, et abi tuleb nii kaua oodata. Päästjad olid jõudnud arstiabi kohale jõudmise ajaks enamiku vigastatuid juba autodest välja lõigata. 

Just nimelt autodest – vanast Opelist ja Mercuryst –, sest ühtegi vana lennukiromu, mida lasta päästjatel lõhki lõigata, lennujaamal paraku ei ole, nentis lennujaama juhataja Argo Annuk. Ta lisas veel, et ka naabruses asuv lennundusmuuseum hoiab oma eksponaate hoolega ja õppusi nad aidata ei saanud.

Sõnast «kiirabi» võiks osa «kiir» rahulikult maha tõmmata ja jätta lihtsalt «abi», leidis üks mees, kellele grimeerijad olid meisterdanud pealtnäha võika peahaava. Ootaja aeg on teadagi pikk ja oma rolli korralikult välja mängima innustas neid ka kiirabi koolitusjuht Andras Laugamets.

Stsenaariumi järgi viibis lennuki pardal seitse reisijat ning kaks meeskonnaliiget. Mitte kõik neist ei elanud õnnetust üle, kuid kannatanud said vajalikku abi ja tunni ajaga oli inimeste päästmise osa lahendatud. «Saadi hakkama küll,» leidis lennujaama juhataja Argo Annuk.

Droonid nähtavaks

Kui drooni lennutamine lennujaamadest kaugemal inimtühjas paigas ei pruugi kellelegi ohtu kujutada, siis tundmatu päritolu õhusõiduk lennuvälja vahetus läheduses võib põhjustada katastroofi. 

Et seda ära hoida, arutavad lennundusspetsialistid viimasel ajal, kas oleks mõistlik hakata nõudma, et ka droonidel oleks transponder. Nii oleksid õhusõidukid lennujuhtidele ja pilootidele nähtavad ning kaoks ka anonüümne droonide lennutamine keelatud või lennuameti eriluba nõudvates kohtades.

Kas seadusandja lennundustundjate mõtteid toetab, näitab aeg. Seni aga tuleb korraldada õppusi stsenaariumide järgi, mis loodetavasti kunagi ei realiseeru. Nii näiteks ootab kiirabitöötajaid peagi Saaremaal koolitus, kuidas lahendada juhtumit, kui auto sõidab rahva sekka. Õudne reaalsus, mida oleme Euroopas juba mitu korda näinud.