Väike tüdruk, kes oma ema süles pudelist piimasegu joob, on ühe kuu vanune. Nimetame teda Kelliks, kuigi tegelikult ei ole see tema pärisnimi. Kelli näeb välja nagu tavaline beebi, ta tunneb ennast ema süles hästi ja turvaliselt. Teda vaadates ei oska aimatagi, et just ema tõttu tüdruk siin haiglas on. Kelli ema on narkomaan. Ja väikesel beebil on ema tõttu parasjagu käsil võõrutusravi.

Eestis puudub statistika selle kohta, kui palju sünnib ühes aastas beebisid, kellel on võõrutusnähud. Tallinna Lastehaiglasse jõuab igal aastal ravile 10-15 beebit, kes peavad kohe sündides asuma võõrutusravile. Haiglas tegeleb nendega Merle Paluste. Ta on siin arstina töötanud 30 aastat, tema tööpost on vastsündinute ja imikute osakonnas.

«Meile satuvad need lapsed, kelle võõrutussündroom hakkab esimestel elupäevadel,» räägib Paluste.

«Mul oli poiss-sõber ja oli seltskond, kellega suhtlesime. Me sõitsime autos ja suitsetasime kanepit. Nendega proovisin ka amfetamiini,» räägib narkomaanist ema Natalja.

Selle noormehega läks Natalja lahku, kuid tutvus samas seltskonnas uue poisiga ja jätkus sama käitumismudel.

«Tema pakkus mulle proovida heroiini. Ühe korra ma proovisin ja ma mäletan, et mul oli halb olla. Kuid ma ei tea miks, kuid see meeldis mulle. Kohe tekkis soov seda tihedamini tarvitada. Kui raha oli, kulutasin seda alati uimastitele,» meenutab Natalja.

Kui raha narkootikumideks ei olnud, tähendas see seda, et naisel tekkisid võõrutusnähud. Nüüd aga on samad võõrutusnähud Natalja pisikesel kuuvanusel tütrel. Paluste sõnab, et peaaegu kõik lapsed, kelle ema on raseduse vältel kasutanud narkootikume või on metadoon-asendusravil, sünnivad võõrutusnähtudega. Ja need võõrutusnähud on samasugused nagu emal endal.

«Lapsed on hästi rahutud, meie näeme eelkõige alguses rahutust kuni krampideni välja. Lihaskrambid, värinad jalgades, mis on valulikud. Sageli ei saa nad söömisega hakkama, neil on kõhulahtisus, võib olla palavik, hingeldus. Sellised tõelised nii emotsionaalsed kui füüsilised vaevused on lapsel. See rahutus väljendubki selles, et ta magab kuskil peale toitmist tund aega ja tal on pidevalt halb olla ja ta pidevalt nutab,» selgitab Paluste.

Terved beebid söövad harilikult 4-5 tunni tagant. Suurema osa ööpäevast vastsündinu magab. Kõik need, kes on hoolitsenud vastsündinud eest, teavad kui vaevarikas on pidevalt magamata oma beebi eest hoolitseda. Võõrutusnähtudega võitlevate beebide eest hoolitsemine on aga veel keerulisem.

«Need lapsed on tegelikult sellised, kes vajavad väga rahu, nad ei taha, et neid kussutatakse, raputatakse. Nad tahavad, et nad oleksid rahulikult voodis, nad tahavad sagedast toitmist, 1,5-2 tunni tagant, sest nad ei suuda pikalt magada ning nad ei suuda ka korralikult imeda,» räägib Paluste.

Siinkohal meenutab Paluste kõige hullemat juhtumit oma arstipraktika jooksul.

Narkosõltuvuses beebide võõrutusravi kestab kuni kuus nädalat. Raviks on rahustid ja opioidid. Kogused on iga lapse puhul erinevad.

«Me alustame väikeses doosis, tõstame, leiame selle optimaalse doosi, mis sellele lapsele vaja on,» selgitab Paluste.

Kelli ema Natalja on praegu metadooni asendusravil. Seda viimased 12 aastat. Kelli pole ta esimene laps, vaid juba kolmas. Narkootikumidest panigi teda metadooni kasuks loobuma see, et aastal 2005 jäi Natalja rasedaks. Kuigi ta pole suutnud narkootiumidest täielikult loobuda, läks ta üle metadoonile. Ja metadooni tarvitades ta esimese lapse 21-aastaselt sünnitaski.

«Mul oli väga väike doos, sünni järel ei vajanud laps mingit ravi. Ta sündis ja läksime koju. Ei olnud halb ega midagi. Hoidsin teda kogu aeg süles, ta magas minu juures. Sest mul tekkis süütunne, et äkki tal ikka pole hea. Ma ei tea, mida ta tundis. Keegi ei tea. Äkki tal ei olnudki hea. Seepärast püüdsin teda alati süles hoida, enda lähedal,» meenutab Natalja.

Kuigi esimesel lapsel oli kõik korras, tundis Natalja süümepiinu. Neist hoolimata sai naine 6 aastat hiljem veelkord emaks, olles endiselt metadoon-asendusravil. Ja võrreldes esimese lapse sünniga, oli ka metadooni kogus suurenenud. Metadoon on opioid ja mõjub tegelikult lapsele samaväärselt kui näiteks heroiin.

«Kui teine laps sündis, oli metadoonikogus suurem. Umbes nagu praegu, natuke vähem. Raseda jaoks peetakse seda suureks doosiks. Teine laps tundis end sündimise järel halvasti. Jäime kuuks ajaks haiglasse,» räägib Natalja ning tõdeb, et näha oma last võõrutusravi ajal piinlemas, on äärmiselt raske, tekib abituse tunne ja vaevavad süümepiinad.

«Sa ei saa teda kuidagi aidata. Mõistad, et see on sinu süü, sina ju tegid selle otsuse. Kõik see koos on muidugi väga raske.»

Nelli Kalikova, kes on rääkinud narkosõltuvuses beebide emadega, kinnitab, et neil naistel on tugev süütunne.

«Need emad ei ole ju rumalad, nad saavad aru. Kusjuures nemad on oma elus väga palju elanud üle võõrutusnähte. Nad teavad, kuivõrd piinarikas see on. Ja äkki see pisikene titt, kes ei ole veel midagi siin elus halba teinud, äkki tema saab niisugused piinad,» räägib Kalikova.

Kuid ometigi, olles tundnud tohutuid süümepiinu teise lapse kannatusi nähes, otsustas Natalja siiski saada ka kolmanda lapse.

Samal ajal, kui Natalja laps võitleb selle nimel, et metadoonist vabaneda, saab naine ise endiselt metadooni.

Selle kuu vältel, mis Natalja oma tütrega haiglas on olnud, ei ole tema vanemad pojad, 12- ja 6-aastased, külas käinud. Natalja poiste pärast aga muretsema ei pea - nad on tema pere poolt hoitud, käivad koolis ja lasteaias, õpivad hästi ja teevad hoolega sporti. Ka sellel pojal, kes peale sündi oli võõrutusravil, ei ole 6-aastasena ühtegi tervisekahjustust. Merle Paluste kinnitab, et lapsed saavad täiesti terveks.

«Nad on targad lapsed ja nende vaimne areng vastab oma eakaaslastele,» sõnab Paluste.

Selleks, et laps saaks normaalse kasvukeskonna ning eakohaselt areneda, on vaja tihti narkomaanist ema aidata ning sellisel juhul on oluline omada head tugisüsteemi pere, sugulaste ja sõprade näol. Kuid tihti ei ole narkomaanist emal sellist tuge kuskilt võtta.

«Osad on nii pikaajalised tarvitajad, et lähisugulased on loobunud teda toetamast ja sellised emad ongi nagu kõige raskemad, sellepärast et siin haiglas nad saavad küll puhtaks, laps ravitakse terveks, aga mis edasi,» tõstatab Lastehaigla sotsiaaltöötaja Karin Agrov küsimuse.

Kuid siinkohal ei tasu unustada, et on neid narkosõltlastest emasid, kes peale lapse sündi tahavad end muuta.

«Laps võib olla emale päästepunktiks,» kinnitab Paluste.