Kuid mitte ainult. Radari reisi ajal püstitub küsimus, kelle jaoks EAS Malaisia reisi korraldas?

Sest kuidas põhjendada seda, et teises maailma otsas käidi avamas eestlastele kuuluvat firmat, mille taust on segane ja mida kohalikud nimetavad seda petuskeemiks?

Kuid võtame kõike järjekorras. Maandume Kuala Lumpuri lennujaamas eelmise nädala neljapäeval, täpselt viis nädalat pärast skandaalset SkyBari pidu. Oleme eelnevalt helistanud kõigile EASi esindajatele, et selgitada, miks Singapuri visiidi ajal üldse kolmeks päevaks Malaisiasse mindi. Ehkki riigid asuvad lähestikku, tuleb siiski ühest teise liikumiseks tund aega lennukiga sõita, kaheks ööks hotell võtta. Kulud kokku ühe inimese peale ligi 1300 eurot. Kuna Taavi Rõivase skandaal on delegatsiooni liikmed ettevaatlikuks teinud, soovitavad nad pöörduda pressiesindaja poole. Saadan teele kirja, kus palun kõigepealt täpsustada skandaalse õhtu asjaolusid - mis üritus toimus, kes seal osalesid, kes üldse Malaisia visiidist osa võtsid ning milliste Malaisia firmadega kohtuti. Valitud küsimustele saan vastused pärast tööpäeva lõppu, ürituse olemust need ei selgita. Enamik küsimusi jäävad vastuseta. Saadan uue kirja, kus küsimusi juba oluliselt rohkem. Ka neile ei tule kõigile vastuseid.

Kohtume neljapäeval ühes Kuala Lumpuri kohvikus Malaisias äri ajava eesti naisega. Ta ei soovi rääkida oma näo ja nimega, sest ei taha, et ta Eestis saaks kuulsaks skandaali tõttu. Kõik, kes sel EASi delegatsioonil aga osalesid, tunnevad ta kahtlemata ära. Ta pole ainus isik, kellega Malaisia visiidist räägime. Kokku helistab toimetus läbi 25 delegatsiooni liiget. Võtame kõigepealt lahti skandaalse õhtu sündmused.

Kell kuus õhtul aitasid kõik kohale lennutatud eestlased avada eestlaste firma TransferFriend uut kontorit. Endine peaminister Taavi Rõivas pidas avakõne. Kohe pärast avakõnet liiguti samas majas olevasse Itaalia restorani Strato. See oli broneeritud kuni kella kümneni 40-50 inimesele.

Edasi liiguti sealt paari kilomeetri kaugusel asuva Traders hotelli 33. korruse SkyBari, mis oma suurepärase vaatega on Kuala Lumpuri üks tuntumaid peokohti.

Skybari peost võttis osa ligi 20 delegatsiooni liiget, pluss mõned Malaisias asuvate Eesti firmade töötajad. Nagu te teate, oli peol ka Taavi Rõivas. Temaga ühes lauas istusid Malaisias asuva Eesti firma töötajad. Anonüümne naine, kes hiljem Rõivast ahistamises süüdistama asus, ei istunud täpselt Rõivase kõrval, vaid nende vahel oli veel üks naine, seesama, kellega kohtusime. Tema ei pannud Rõivase ja anonüümse naise vahel mingit flirti tähele. Oli pidu, inimesed olid lõbusad, aga mitte üleliia purjakil, seda kinnitavad ligi kümme peost osa võtnud isikut.

Ehkki anonüümne naine on Päevalehe artiklis väitnud, et ühel hetkel hakkas Taavi Rõivas kõiki tantsima kutsuma, siis tegelikult oli kutsujaks mees, kes hilisema basseiniintsidendi põhjustas. Tantsuplatsile liiguti kambas koos. (Kannatanu sõnul lükkas Taavi Rõivas ta siit baarinurga ja tantsupõranda taha kahe külmiku vahele, kus asus naist suudlema ja käperdama.) 

Koha peal saame veenduda, et selline koht külmkappidega on tõesti päriselt olemas. Et õhtu, mil Radar Skybaris juhtunu asjaolusid selgitab, on samuti neljapäev, on tööl enamalt jaolt samad inimesed, kes ka viis nädalat tagasi. DJ-puldis on kohalik resident DJ Fasha. Näitan talle nii meie Taavi Rõivase kui ka kannatanu pilte, näod ei tule talle tuttavad ette. Niisamuti näeme tema puldi taga seistes mõlemad, et kui midagi külmikute juures juhtus, pole see tema vaatenurgast näha, sest vahele jääb post.

Uurin ka teistelt baaritöölistelt, kas nad tunnevad antud isikuid või teavad juhtunu kohta midagi. Keegi pole midagi näinud. Iseenesest on see arusaadav, sest külmikute juures on pime nurk, kust aeg-ajalt liiguvad teenindajad mööda köögist saabuvate tellimustega või löövad seal asuvasse kassaaparaati mõne arve sisse.

Ka eestlased, kellega sellest õhtust räägime ei ole midagi sellist, nagu nad hiljem ajalehest loevad, näinud. Ka mitte Ave Tampere, Taavi Rõivase endine suhtekorraldaja ja sel hetkel tema kui Riigikogu aseesimehe nõunik, kes samuti sel õhtul peol viibib.

Mis puutub Päevalehe artikli tooni, kust jääb mulje, et paljusid naisi sel õhtul ahistati, siis sellele me kinnitust ei leia. Basseiniintsidentki, kus üks Malaisias asuva Eesti firma naine riietega bassini kukkus, saab oma loogilise seletuse. 

Nüüd kõige olulisem küsimus - turvakaamerad. Näen, et neid on külmikute nurgas õige mitu. Kannatanu kirjeldas artiklis olukorda nii: Ta mõtles pöörduda politseisse, aga selgus, et tõenäoliselt puuduvad tal käegakatsutavad tõendid – teda käperdati pimedas nurgas, kuhu turvakaamerad ilmselt ei ulatunud. Ta käis ja kontrollis selle üle.

Turvakaameraid on tegelikult seal nurgas neli. Kuivõrd tegemist on infrapunakaameratega filmivad need ka siis, kui peaks kottpime olema.

Läheme järgmisel päeval kohtuma hotelli juhi Christian Nannucciga, temaga tuleb kaasa hotelli PR-juht Theresa Goh.

Hotelli juht selgitab, et nende prioriteet on klientide privaatsus ja seetõttu ei saa nad eriti ühelegi küsimusele vastata. Turvalinte annab hotell välja aga ainult politseile. Küsin veel ekstra üle, kas ka näiteks Eesti politseile, hotelli juht vastab jaatavalt.

Taavi Rõivasega juhtunut püüti enne valimisi poliitilises mängus ära kasutada. Enne veel kui teema ajakirjandusse sattud, pakuti seda Tegusa Tallinna ja Savisaare Valimisliidu PR-juhile, et nad saaks juhtunut musta PR-na ära kasutada.

Et EASi vastused selle kohta, miks üldse Malaisiasse sõideti on jäänud segaseks, püüan kohapeal selgust saada. EASi programmist selgub, et külla sõideti kahele firmale - Mindvalley ja TransferFriend. Mindvalley on Eesti-Malaisia firma, mis on suunatud Ameerika turule. Nad kirjastavad enesearengu ja transformatiivseid programme, mis tegelevad, nii tervise kui isikliku arenguga. Ja ehkki Eesti naine on juba aastaid ja aastaid Malaisias elades Mindvalleyga tegelenud, tuli talle tõesti positiivse üllatusena, et EAS otsustas nad programmi kaasata ja isegi neile Malaisiasse külla tulla.

Teine firma TransferFriend märgib oma kodulehel, et nad aitavad odavalt raha ühest riigist teise kanda. Põhimõtteliselt teevad nad sama, TransferWise - on ju ka nimed äärmiselt sarnased. Põhisuund näib olevat Indoneesia ja Singapuri turul. Ja ehkki nad ise ütlevad, et üks nende peakorteritest on ka Eestis, siis Eesti äriregistris neid tegelikult pole. TransferFriendi kodulehel on firma kontaktaadressiks Ilham Tower. See maailmakuulsa arhitekti Norman Fosteri büroo loodud pilvelõhkuja on Kuala Lumpuri kõige kõrgema rendihinnaga büroohoone, mis valmis kaks aastat tagasi. Samale kinnisvaraettevõttele kuulub näiteks ka New Yorgi One World Trade Center ja veel palju kallist büroopinda Ameerikas, Euroopas ja Aasias.

Rent Ilham Toweris on käinud üle jõu paljudele Malaisias tegutsevatele firmadele, mistõttu on pooled ruumid majas tühjad. Kuid siin 33. korrusel peaks tegutsema Eesti idufirma TransferFriend. Oleme veidi üllatunud, et nad sellist luksust saavad endale lubada, sest harilikult tegutsevad alustavad ettevõtted enamasti kodukontorites ja pigem ei palka uusi inimesi tööle, kui nende toode pole veel turule sisenemiseks valmis.

33. korrusel ootab meid üllatus. Siinse büroohoone manager ütleb, et nad on juba üle aasta saanud kirju TransferFriendi nimelisele ettevõttele, kuid nad ei tea, kellega on tegu.Firma pole kunagi siin tegutsenud. Ja manager ütleb otse välja, et kahtlustab, et tegu on petuskeemiga.

Manager Aira Lee Fuad selgitab veel hilisemas e-kirjas, et uuris veidi firma tausta ja selgub, et TransferFriend on varasemalt ühe nende firma kontorihoonest Menara Citibankist välja visatud. Aira kirjutab, et TransferFriendi üks omanikest Herkki Väliste käis Ilham Toweris ja tutvustas end Mr H-na. Kõige viimati veel ka 25. oktoobril. Aira sõnul tegi ta näo nagu oleks huvitatud nende hoones ruumide üürimisest. Ta ütleb, et korralik organisatsioon kuvaks oma kodulehel oma tõelist aadressi ja et Ilham Toweri oma kasutas TransferFriend illegaalselt. Pärast Radari külaskäiku saatsid nad omalt poolt Herkki Välistele kirja, kus ütlesid, et kui nad oma aadressi ära ei muuda, siis kaebavad nad TransferFriendi kohtusse.

Proovin uuesti TransferFriendiga ühendust võtta. Nende üks omanik Herkki Väliste ignoreerib mu kõnesid ja sõnumeid. Palun abi EASilt. Kuivõrd TransferFriendi uue kontori avamine oli siiski nende ametlikus programmis, võiksid nad ju teada, kus see uus kontor asub. Vastuseks saan sellesama Ilham Toweri aadressi! Küsin, et kas saaksin äkki rääkida Indrek Pälloga, kes EASi Aasia suuna arendamise eest vastutab, ise Singapuris elab ja aitas kogu üritust siin Malaisias korraldada. Sellele palvele vastust ei tule. Lõpuks selgub, et avapidu peeti üle tee asuvates Troika kolmiktornides. Kuid ka siin ei ole TransferFriendi lihtne üles leida. Turvameeskond arvab, et vist on tegemist firmaga, kes asub B torni 21. korrusel. Nad viivad meid lahkelt üles, kuid siin ei tule keegi uksele, ehkki on reede pärastlõuna, meie mõistes tööaeg. Saame Troika Toweri infolauast majajuhataja telefoninumbri, kes kutsub lahkelt oma kontorisse ja palub abilisel registrist välja otsida, kas selle nimega firma on nende majas rentnik. Juhile nimi tuttav ette ei tule, aga ega ei jõuagi kõiki suure hoone rentnikke meeles pidada.

Kontoris selgub, et firma peaks siiski asuma B 21.-s, kuid pind pole renditud TransferFriendi kui juriidilise isiku, vaid omaniku Herkki Väliste nimele. Rendileping algas mais ja on sõlmitud kaheks aastaks.

Kuid firmal on veel kolmaski aadress.

Malaisia äriregistri andmetel asub TransferFriend siin selles majas toas E7.1. Sõitsime kohale ja veendusime, et sealgi pole märkigi TransferFriendist.

Ka firma tegevjuht Siim Säinas pole tahtnud meiega suhelda. Ta on eelnevalt visanud toru hargile, kui kuuleb, kes talle helistab. Proovin siiski sõnumiga: «Siim, saan aru, et Sul puudub igasugune huvi meiega suhelda. Mul oleks siiski mõned küsimused teie firma kohta. Olen siin veidi asju uurinud, selgub, et kasutate variaadressi, kontor on renditud isiklikule nimele ja office’is keegi ei tööta. See tahab veidi selgitamist saada. Muidu võib jääda mulje, et teid tegelikult polegi olemas.»

Saan peatselt vastuse: «TransferFriendi nimel vabandan teie sekelduste osas, oleme hiljuti kolinud ja aadress pole veebis muudetud. Käivad ettevalmistused toote turule toomiseks aasta 2018 esimeses kvartalis.»

Kolinud? Saadan vastu sõnumi: «Fakt on see, et te pole kunagi sellel aadressil asunud, mis veebis väljas.»

Ja saan vastuse: «Tõsilugu. Plaanis oli Ilham Towerisse kolida, aga saime parema pakkumise.»

Okei… ma võiksin seda isegi uskuda, kui nad poleks just eelnevalt öelnud, et nad sealt aadressilt uude kohta kolisid. Miks nad oma asukoha kohta valetavad?

Aga Siim Säinaste sõnum läheb edasi: «Edasiste arusaamatuste vältimiseks on veebis meie andmed uuendatud.»

Lähen veebi. Tõesti, Troika Tower on nüüd nende asukohaks märgitud, kuid mitte korrus 21, nagu maja manageri register meile selgitas, vaid korrus 19! Igaks juhuks täpsustan sõnumiga Siim Säinaselt üle, kas nad ikka kabinetis 19 pidasid oma avapidu. Ja saan vastuseks: «Täpselt.»

Loomulikult pakun sõnumites ja ka e-kirjas korduvalt võimalusi kokkusaamiseks ja selgitamiseks, kuid neile ei tule vastust.

Uurime veel Herkki Väliste tausta. Ta tegutseb Kuala Lumpuri turul juba aastast 2009 ja on seni tegelenud sendi-oksjoni portaaliga.

Annan EASile veelkord teada, et minus tekitab küsimusi, miks oli vaja Malaisias avada sedavõrd salapärase Eesti firma kontor. Oleme selleks hetkeks vahetanud 13 SMSi, 12 telefonikõnet ja 10 e-maili, kuid ikkagi on asjalood segased. Miks on EASi fookus seatud kahtlase taustaga TransferFriendi kontori avamisele? Kas peaksin ma siit tagant otsima EASi liikme Indrek Pällo ja TransferFriendi omaniku Siim Säinase sõprussidet? Nimelt elavad mõlemad Singapuris. Ja kui nüüd Säinas tahab Malaisias oma äri avada, siis kuluks sellele väga ära üritus, mille avab endine peaminister! Selle teemalisi pressiteateid ilmus hiljem nii Eesti kui Malaisia inglisekeelses meedias.

Küsimustele vastuseid ma ei saa, sest Indrek Pällo viibib puhkusel.

On meie Kuala Lumpuri kolmas päev ja aeg on teha vahekokkuvõtteid.

Alustame kurikuulsast peost Skybaris.

Hotelli direktor ütles, et nemad annavad lindid ainult politseile. Ka Eesti politseile. Mis tähendab seda, et kui Taavi Rõivas või ohver tahavad sada protsenti tõestada, mis tegelikult juhtus, peaks üks või teine neist pöörduma politseisse. Ainult nii on võimalik turvalinte kätte saada.

Miks pole Taavi Rõivas või ohver politseisse pöördunud, selle kohta saatsin neile mõlemale vastava küsimuse. Rõivas vastas kirjale, kuid eelistas mitte teemat rohkem lahata. Ka kannatanu vastas ja ütles, et ei tulnud alguses selle pealegi, et Eesti politsei poole pöörduda. Nüüd aga kui Rõivas on vabandanud, ei pea ta seda enam vajalikuks.

Lähme edasi. Mida EASi delegatsioon õigupoolest üldse Malaisias tegi, on jäänud veidi segaseks. Tundub, et eestlased tulid siia kohtuma kahe Eesti firmaga, millest üks reaalselt tegutsev, kuid teist pole siinsel turul sisuliselt olemas.  

Surfasin öösel TransferFriendi Facebooki lehel ja avastasin, et nende klientide hulka kuuluvad väidetavalt meile juba tuttava vormiriietusega turvamehed. Lähemegi vaatame, mis neil selle kohta öelda on.

Hämmastav on veel seegi, et kui basseiniõnnetus juhtus, otsustas EAS sellele kohe reageerida ja delegatsioonist välja heita noore startupperi, kes kogemata basseini kukkumise põhjustas. Miskipärast tundis siis EAS, et ehkki tegemist oli kavavälise üritusega, peavad nad võtma vastutuse ja sellele reageerima. Mis sest et tegemist on isikuga, kes ise maksis oma reisi eest, vabandas ja kattis tekkinud kulud. Kui aga küsida Rõivase juhtumi kohta või selle kohta, mida üldse Malaisias tehti, on EASi suu lukus. Ma olin valmis selleks, et keegi ei taha väga pikalt lahata ahistamisskandaali üksikasju, kuid et ühe Eesti idufirma olemust on nii raske EASilt välja selgitada, seda ma poleks oodanud. Tekib küsimus, kas tõesti oli kogu Malaisia visiiti vaja selleks, et TransferFriendi jaoks Taavi Rõivas siia vedada?

Et TransferFriendi Facebooki lehelt vaatab tõesti vastu väga tuttava näoga turvamees, lähme uuesti Troika Towerisse. Nii see turvamees, keda arvame olevat eile näinud kui ka see teine samas kostüümis teatavad TransferFriendi kodulehel, et on nende kliendid ja on usaldanud oma palga TransferFriendi hoolde. Näitame Troikas ühele kolmandale turvamehele nende pilte ja selgub, et üks ongi parasjagu neist tööl ja valvab praegu garaazhis.

«Kas see oled Sina?«

«Jah.»

Kuna keel saab selles vestluses päris suureks takistuseks, siis kindlad võime olla selles, et mehe nimi on Man, ta on 28aastane ja üks tema sõber töötab TransferFriendis, kes temast pilti tegi. Kas Man tegelikult ka klient on ja mis ta sellest firmast arvab, see läheb juba tõlkes kaduma.

Kui aga küsin, kus TransferFriendi kontor täpselt asub, saan vastuseks: «21b».

Pöördun taas EASi poole ja avaldan muret, et ei ole võimalik aru saada, mis eesmärgiga Malaisias käidi. Palun esmaspäevaks intervjuud. Poolteist päeva hiljem saan sõnumi, et kuna nende esindaja on lähetuses, siis nad intervjuud anda ei saa.

Laupäeva öösel alustame teiselt poolt maakera tagasi Eestisse sõitu. Ei ole teada, kas EAS leiab kellegi intervjuud andma või mitte. Küsimusi Malaisia reisi osas on aga üleval rohkem kui siia tulles. Miks EAS pingutas nii palju TransferFriendi nimel? Mis firma see täpselt on? Ja miks EAS söötis Taavi Rõivasele ette kahtlase firma promomise? Kokkuvõtteks on suur küsimus see, miks peaks EAS kulutama aega ja meie kõigi raha selleks, et promoda kahtlast äri?