Meie kohtumine Kaia Kanepiga toimub enne show-mängu Anett Kontaveidiga. Kuid vaatamata sellele, et Eesti esitennisistid on varem kodupubliku ees kohtunud vaid ühe korra, on matšist enam saanud tähelepanu hiljuti ilmunud Kaia elulooraamat «Reketiga tüdruk», kus Kaia Kanepi avalikustas oma mõtted ja tunded, mis varem olid ainult tema päeviku lehtedel. Kui palju aga kauaaegne Eesti naiste esireket mõtles sellele, et seda päevikut, tema parimat sõpra tol hetkel, keegi teine tulevikus loeb?

Mõtlesid sa äkki konkreetselt kellegi peale?

Ei, ma niimoodi ei mõeldud, et keegi teine seda võiks lugeda. Ja kui ma nüüd hiljuti olen lugenud seda, siis see on kohati naljakas ja kohati päris piinlik.

Mis on naljakas?

Näiteks see, kuidas ma suudan ühte asja nii palju kordi alustada. Näiteks oma toitumispäevikud. Iga kord, kui mul ebaõnnestus midagi, siis ma võtsin uue päeviku.

Ausalt ja avameelselt räägib Kanepi raamatus ka oma suhetest treeneritega. Muuhulgas avaldab ta, kuidas treener Silver Karjus talle voodisse puges.

Kui Silver jälitas sind ja hüppas su voodisse, kas sa tundsid, et midagi on valesti?

Tol hetkel ei tundunud midagi valesti. Juhtus, mis juhtus. Ma praegu ka ei saa öelda, et keegi oleks midagi valesti teinud. Lihtsalt tegi seda, mida ta tegi. Lihtsalt osa asju võibolla oleks olnud juhtumata.

Raamat tuli koos ahistamisskandaaliga välja väga olulisel hetkel. Üle maailma on käimas #metoo kampaania. Ka Europarlamendis on praegu see teema üleval. Seal tegid 87 inimest avalduse, et nende ülemus on neid seksuaalselt ahistanud.

Tegelikult ma mõtlesin tükk aega, kas sellest teemast üldse rääkida raamatus või mitte. Kuna see oli ebameeldiv ja piinlik ka mulle. Aga just pidades silmas noori ja nende vanemaid tundus see vajalik. Et igasuguseid treenereid on olemas. Ehk on minu vead õpetlikud kellelegi. Jäävad osa siis tegemata.

Kuidas noored siis käituma peavad?

Ilmselt rääkima sellest. Oma vanematega eelkõige, ma arvan. Kui on usaldus vanemate vastu. Sõbrannaga…

Tol hetkel sellist inimest polnud sinu kõrval? Või sa lihtsalt ei mõeldud selle peale?

Ilmselt ma ei mõelnud. Ja võib-olla ma ka ei tahtnud. See võib-olla olekski see, et oma muredega ei tasu olla üksinda.

Silver Karjus otsustas kaamera ette mitte tulla ja saatis meile sõnumi:

«Kaia on avameelselt  avanud tennisemaailma valusid ja võlusid. Professionaalses mõttes püüdsin teda treenerina maksimaalselt aidata. Muidugi tegin ma vigu ja seda on võimalik tagantjärele tunnistada. Mõistetamatuks jääb aga pooltõde ja valikuliste sündmuste kirjeldus. Säästmaks peategelase väärikust ja tahtmata kuidagi kahjustada Kaia mainet, ei taha ma teemat rohkem kommenteerida.»

Kas ta on üritanud Sinuga ühendust võtta?

Ei ole… (pöörab pea kõrvale)

Kui ta helistaks sulle ja paluks vabandust?

Ma ei usu, et seda juhtub. Osa inimesi lihtsalt ei vabanda.

Rocca al Mare tennisekeskuse väljakud on Kanepile väga tuttavad. See on ta teine kodu. Siin on Kaia saanud ühe olulise võidu.

«Teisel väljakul mängisin Viktoria Azarenkaga. Oli 2009. aasta Fed Cupi üleminekumäng. Siis ma sain väga otsustava võidu,» meenutab Kaia Kanepi ajaloolist mängu.

Oli raske võitu saada?

Kindlasti, jah. Sest ta oli väga kõrgel kohal. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt oli 20 parema hulgas.

Tolleks ajaks oli Kanepi elanud juba vähemalt 10 aastat teadmisega, et ta on olnud põdenud buliimiat. Arusaamine sellest tuli talle endalegi ootamatult.

Millal sa tundsin endal buliimiat?

Ilmselt siis, kui ma ei suutnud oma isu kontrollida ja lahtisti kasutamine läks üle piiri.

Üle piiri? Saad sa öelda, palju alguses ja hiljem oli?

Kui alguses oli paar tilka, siis lõpuks oli terve pudel korraga.

Kuidas sa said selle häirega hakkama? Mis olid esimesed sammud?

Lahtistite kasutamisest ma loobusin siis, kui läksin kirikusse. Ma hakkasin tundma süümepiinu, et ma mingisuguseid lisaaineid kasutan. Ilmselt sealt hakkas see peale.

Miks see sinuga juhtus?

Juhtus ootustest ja liiga suurest koormast, mis mulle tundus, et ma pean kandma. Võitma kogu aeg ja hästi mängima. Ja ilmselt ka sellest, et lapsepõlves ma olin hästi pikk ja peenike. Kui ma hakkasin rohkem trenni tegema, eriti jõusaalis käima, siis ma läksin suuremaks. Siis tekkisid mingi hetk kaaluga probleemid. Lapsepõlves võisin süüa kõike, mida ma tahtsin. 300-grammise šokolaadiga ei olnud mingisugust probleemi. Teatud hetkest ma äkki ei võinud seda teha. Ja ilmselt ma ei saanud aru, miks mulle neid asju keelatakse. Ja siis ma hakkasin salaja sööma.

Kas päevikutäitmine aitas sind?

Sel hetkel ma nii palju tunnetest ei kirjutanud. Siis ma rohkem täitsin toitumispäevikuid. Kui palju ja mida sõin. Ja kui tuli see päev, kus ma kirja midagi ei pannud, feilisin, siis võtsin uue päeviku.

Rocca al Mare tennisekeskuse seinal on uhke pilt Kaiast 2016. aastal.

Pilt on OK. Minu arust oli see Brisbane’is mõned aastad tagasi, aga see ei meenuta mulle väga head, sest peale seda mul avastati mononukleoos ja seal ma jäin väga haigeks. Mängisin ka Austraalia lahtistel palavikuga.

Kuidas sa tavaliselt mänguks ette valmistud?

Väga palju mängu eel mängu peale ei mõtle. Tavaliselt kuulan muusikat ja istun mugavas kohas. Või räägin treeneriga juttu.

Missugust muusikat sa kuulad?

Tantsumuusikat, kiiremaid lugusid enne mängu.

Annab see rohkem jõudu?

Ilmselt küll, teeb energilisemaks. Kui ma US Openil mängisin New Yorgis, siis ma kuulasin seda lugu. Teisi lugusid ka, sama bändi oma. Ja kui ma kõndisin seal tänavatel, siis oli see hästi hea feeling’uga lugu. Tuletab meelde seda aega seal ja neid võite, head enesetunnet.

Raskem hetk oli see, kui ma ühel aastal kaotasin 11 turniiri järjest esimeses ringis. Ma ei teadnud üldse enam, mis tunne on võita. Kuidas mingit mängu võita. See kestis umbes pool aastat. Tennise kohapealt oli see kõige raskem aeg.

Oli raske väljakule tulla?

Kindlasti, kui ei ole ühtegi mängu võitnud ja enesekindlust ei ole, on raske tennist mängida.

Kuidas sa said sellest üle?

Mängisime vahelduseks ühe väikesema turniiri. Mäletan, et see oli Dubais septembrikuus. Et muide enne ma mängisin suuri turniire, seal on kohe kõvad vastased, aga väiksematel ei pruugi kohe nii kõvad tulla vastu. Seal ma sain võidu ja olukord vaikselt läks paremaks.

Vaimset tasakaalu aitas Kaia Kanepil saavutada ka psühholoog Mare Pork.

Meie koostöö lõpes juba aastaid tagasi tegelikult. Siis kui mul avastati Epstein-Barri viirus ja ma otsustasin tennisest natukene… Vähem mängida, vähem võistelda. Siis ma ei näinud enam vajadust Mare Porgi teenust kasutada. Mare Porgi otsis välja minu treener Silver. Ma mäletan, et see oli peale ühte kaotust Austraalias, kui talle tundus, et mul on vaja vaimselt saada tugevamaks. Aga siiamaani ta kirjutab mulle vahel sõnumeid. Kui ma olen hästi mänginud, ka raamatu puhul õnnitles. Aga aasta tagasi ma alustasin koostööd mentoriga. Ja just sellepärast, et teada saada, mida ma oma elus tegelikult teha tahan. Sel perioodil ma enam tennist ei olnud kaks kuud mänginud.

Umbes aasta eest sai Kanepi pakkumise minna Soome treeneriks. Kaia valis aga spordielu väljaku keskel. Millal lõpeb tennisisti karjäär, mis hetkest?

Vanuse kohapealt, siis kuskil 35 +/- paar aastat ma arvan. Eks ta lõpeb siis, kui enam mängida ei taheta. Ma ei ole kunagi mõelnud loobuda spordist. Kui, siis aasta aega tagasi ma olin lihtsalt segaduses ja ma ei tahtnud enam mängida. Ma tahtsin jõuda selgusele, mida ma teha tahan. See oli ainust hetk võib-olla, kui ma mõtlesin, et äkki ma enam kunagi tennist ei mängi. Isegi kui mul on olnud operatsioonid, vigastused, ma olin alati öelnud, et ma hakkan uuesti mängima.

Elu pärast tennist, mis sulle veel huvi pakub?

Mulle meeldivad kiired autod. Mulle meeldib mu koer. Konkreetselt huvi peale tennise hetkel mulle ei paku midagi. Ja peale sportimise. Ehk siis saab teada, mis mind huvitama hakkab. Praegu ma ei tea.