34-aastane Margus on tegevusjuhendaja. Hetkel õpetab ta, kuidas kividele maalida. Marguse juhendatavad pole aga päris tavalised mehed - neil kõigil on tugev sõltuvushaigus. Seesama, mis oli Marguselgi. Nad on narkomaanid. Miks see ikkagi juhtub? Mis hetkel tuleb endale tunnistada tõtt, et oled narkomaan? Kuid mis veelgi olulisem - kuidas õppida sõltuvusega elama narkootikume tarvitamata?

Kui need narkomaanid siin on täna Marguse juhendatavad ja oma sõltuvusprobleemidega tegelemise tee alguses, siis vaid kaks ja pool aastat tagasi oli Margus nendega sarnases kohas ehk ka ise igapäevaselt süstla otsas. Täna töötab Margus aga Sillamäe Narkorehabilitatsioonikeskuses poole kohaga tegevusjuhendajana.

Staaži narkomaanina 20 aastat

«Kuskil 12-aastaselt ma proovisin alkoholi. Kui alkohol sai proovitud, siis kamraadide, tuttavate, sõpradega sai juba esimest korda proovida kanepit. Ja kogu aeg oli selline värk, et ma ei saa öelda, et see alkohol või kanep oleks mulle ilgelt meeldinud, aga kuna kõik tarvitasid, siis ma ei saa ju olla teise kuu pealt, mingi imelik. Et kuidas nii, et kõik tarvitavad ja ma olen siis mingi saamatu. Ja kui ma siis kooli lõpetasin, siis ma olin 16, siis juba proovisin heroiini, see hakkas mulle kohe meeldima. Ma leidsin, et see andis mulle sellise vabaduse, tiivad. Nagu see reklaam - Red Bull annab tiivad, mulle andis see heroiin tiivad. Mõttekaaslasi oli, sõbrad, tuttavad, ümberringi kõik, kellega ma üles kasvasin, kõik nagu tarvitasid. Tollel ajal oli see moodne,» räägib Margus, kuidas ta heroiinitarbimine arenes narkosõltuvuseks kolme kuuga.

«Siis ma juba elasin, aine kontrollis minu elu, kogu minu elu ja ma elasin nagu aine nimel. Et elada, ma tarvitasin ja tarvitasin, et elada. Ma petsin lähedasi, varastasin kodunt. Sellel ainel on selline mõju, et ei löö nagu risti ette, sa lihtsalt lähed ja teed, tagajärgedele sel hetkel sa ei mõtle nagu. Ei löönud absoluutselt risti ette, kuni vanglani välja. Oli 11 episoodi varguseid, põhiliselt poevargused,» meenutab Margus. Ta lisab, et varastas kõike, mis saadaval oli.

«Sul on eesmärk, et on vaja raha saada doosi jaoks, sa lähed ja võtad ja muidugi jäin vahele ka. See on nagu loteriimäng selline. Täna joppab, homme ei joppa ja täpselt senikaua sa seda mängu mängid, kuni seadus paneb sulle selle stopi peale. Olin neli kuud reaalselt vanglas,» räägib Margus.

Selleks hetkeks tarvitas Margus lisaks kangetele narkootikumidele ka metadoon-asendusravi. Metadooni sai ta ka vanglas.

«Raske oli, mu organism oli harjunud, et ta saab peale metadooni veel muud ainet. Et raske oli, aga selles mõttes, et pidin leppima sellega. Ma seal iseendale küll üritasin rääkida, et nüüd hakkan elu uuelt lehelt. Et vahel võib tarvitada, et alkoholi võib kindlasti, et aineid võib ka. Nii korra nädalas. Aga oli nii, et kui Tallinna Vanglast välja sain, siis tunni aja pärast olin ma juba uue doosi järele. Mingi õppetund vangla ei olnud mulle,» meenutab Margus.

Kuid Margus ei ole ainuke staažikas narkomaan, kes Sillamäe keskuses töötab.

36-aastane Aleksandr on siin keskuses kogemusnõustajana töötanud juba kuus aastat. Kui Margus alustas 12aastaselt, siis Kohtla-Järvelt pärit Aleksander alustas veelgi nooremana.

«Olin 8-aastane. Ei, 9. Siis pakuti mulle kanepit. Suitsetasin seda ja leidsin, et just seda olengi otsinud,» meenutab Aleksandr ja lisab, et oli keeruline ja isegi ohtlik leida raha narkootikumide ostmiseks. Tal oli selle tõttu pidevalt kokkupuuteid politseiga.

«15-aastasena pandi mind vangi. Kohe konkreetselt istuma. Sest ma otsisin raha kanepi jaoks. Vanglas sain aru, et olen loll. Tuleb tarvitada mitte kanepit, vaid amfetamiini. Mõtlesin, et tõesti loll, tuleb ikka amfetamiini proovida. Seadsingi endale sellise eesmärgi. Sain välja ja proovisin. Ma ei näinud selles midagi halba, sest mulle meeldis, ausalt. Tarvitamine lahendas kõik minu probleemid. Muidu ma ei suutnud tüdrukut tantsimagi kutsuda. Kindlasti oli vaja midagi tarvitada. Selleta ei saanud midagi tehtud,» räägib Aleksandr ja meenutab, kuidas tema ema viskas ta lõpuks kodust välja ja ainus koht, kus tal elada oli, oli kelder.

Surm seisis uksel

«Mulle tundus, et surm seisab juba ukse peal: “Saša, ma tulin sulle järele!” See on väga hirmus, aga kui seda poleks olnud, siis ma praegu siin teiega ei räägiks. Mind oleks leitud kusagilt bussipeatusest. Nagu praegu paljusid,» räägib Aleksandr.

Oleme vesteldes jalutanud õues pea pool tundi, kuni Aleksandril hakkab nii külm, et liigume edasi tema koju. Siin selles tavalises viiekordses majas elab Aleksander oma perega. Ta on abielus ja varsti on perre oodata lapse sündi. Veel elab siin korteris kolm kassi ja väike koer, kes kõik tahavad intervjuust osa saada. Siin meenutab Aleksandr seda, kuidas ta kaheksa aasta eest sai aru, et elu peab muutuma. Ta astus sisse Kohtla-Järve süstlavahetuspunkti ja uuris, kas on mingi võimalus abi saada.

«Nad räägivad: «Oi, muidugi on! Tahad? Näe, võta toru!» Nii kiirelt käiski, ma ei saanud arugi. «Siin Sillamäe narkokeskus!» Käisin nende juures. Seal sai süüa, pesta, anti arstiabi. Sotsiaaltöötajad alati toetavad. Need noored tüdrukud. «Tubli!» Kuigi mõned kutid ütlesid, et see ei toimi, jama, see pole kedagi aidanud. Aga mina ikka tahtsin. Elasin siis juba keldris. Sinna ma tagasi minna ei tahtnud. Mõtlesin, et ei, mina proovin. Miski peab aitama

Rehabilitatsioonikeskuses on erinevat tegevused ja kohustused, mida ravil viibivad mehed peavad tegema. Näiteks peavad mehed vahetustega käima igal õhtul kõrvalasuvas Sillamäe Haiglas voodihaigeid toitmas. Mitte ükski mees ei vingu seda tehes, ei kurda, ei kirtsuta nina. Vastupidi, vanuritega ollakse hoolitsevad ja õrnad. Just nii alustas ka Margus paar aastat tagasi. Ta meenutab oma meeleseisundit vahetult enne siia jõudmist.

«Ma mõtlesin, et kurat - saaks selle üledoosi juba, et lõppeks need minu iseenda piinad ja mu lähedaste-sugulaste piinad ära. Vähe sellest, et mina sain selle aja jooksul hästi palju kannatada erinevalt, kuid ka mu lähedased,» räägib Margus.

Sillamäel viibib praegu 27 meest, kes kõik on pikaajalised narkootikumide tarvitajad.

Kogu 9-kuulise perioodi veedavad nad selles keskuses koos, elades kolmekesi toas. Kui teraapiad ja tööde tegemised käivad individuaalselt või väikestes gruppides, siis söömine toimub alati ühiselt. Andrei on üks neist, kes soovib meile rääkida oma minevikust sõltlasena. Ta teeb seda anonüümselt, sest ta ei soovi, et tema minevikust teada saadakse.

«20 aastat tagasi proovisin esimest korda. Alustasin lahjade uimastitega. Nagu ikka, hakkas meeldima. Proovisin kangemaid. Siis hakkasin pidevalt tarvitama. Tegin mingeid pause, ise üritasin. Heroiin ja amfetamiin, fentanüül. Suitsetasin, süstisin, tõmbasin ninna. Ükskõik kuidas,» räägib Andrei.

«Näete, sellised asjad jäävad peale narkootikumide tarvitamist. Nii kõik läheb,» räägib 42-aastane Aleksandr meiega nägu varjamata. Ta meenutab, et proovis narkootikume esimest korda vene aja lõpul ja sellest kasvas välja sõltuvus.

«Pikkamööda see läks. Algul üsna harva, siis üha rohkem. Ei tea, kas keegi enam Nõukogude ajast mäletab, siis keedeti kokku sellist kraami nagu “sultan”. Pottides käis tõsine keemiline protsess,» meenutab Aleksandr.

Oma loo räägib veel viieski rehabilitatsioonis olev narkomaan - Mihhail.

«Kolm kuud järjest suitsetasin fentanüüli, päevas vist oma kolmkümmend doosi. Kolme kuuga oli mu 90 kilogrammist siia jõudes järel 63. Kaotasin kolmandiku kehakaalust, enam-vähem 30 kilogrammi kolme kuuga,» meenutab Mihhail.

Võõrutus kõigil erinev

Üks faas, mille enamus siia tulevaid inimesi läbi peavad tegema, on võõrutus, mille raskusaste on igaühel erinev. Kui muidu saavad võõrutusravil olevad inimesed soovi korral ööpäevas kuni neli korda rahusteid ja valuvaigisteid ning ööseks ka unerohtu, siis Mihhail otsustas, et tema kavatseb selle läbi teha ravimiteta.

«See oli minu teadlik otsus. Tahtsin, et see mulle eluajaks meelde jääks, et see jälgi jätmata ei mööduks. Mingis mõttes karistasin sellega ennast, keeldusin tablette võtta. Ei söönud paar nädalat. Mul olid võõrutusnähud, öösiti oksendasin. Kaks nädalat üldse ei maganud. Ööpäev läbi ei saanud silma kinni,» meenutab seda aega Mihhail.

«Lamada ei saa, oled üleni higine, kõik on külm, keepuv. Peas on pidevalt nagu vaakum. Kõrvades ulub. Nii sitt on olla, et ei teagi,» lisab Aleksandr.

“Söögiisu ei ole. Füüsiliselt on see kõige hullem. Minu jaoks oli keeruline psühholoogiline pool. Kui juba toimub muutus. Tahaks jälle tarvitada, et pinget maandada. Vabaneda valust ja ärevusest,” räägib Andrei.

«Seekord otsustasin, et see tuleb läbi teha nii, et eluajaks on meeles ja enam ei taha. Nagu kõnekäänd ütleb - rõõm ei tule valuta. Mul läks see kuidagi mööda, pidasin vastu. Nüüd olen kolme kuuga ka füüsiliselt taastunud,» räägib Mihhail.

Sillamäe keskuse juhataja Anna Džalalova ütleb, et keskusesse tööle saabudes oli ta üllatunud nende inimeste suhtes, kes siin viibisid.

«Hästi normaalsed inimesed, kellel on väga-väga suur mure elus ja tuleb aidata,» räägib Anna Džalalova, kes on keskuse juhataja olnud peaaegu aasta. Ta ütleb, et kuigi siia saabudes näevad mehed välja enamasti nagu tüüpilised narkomaanid, siis see muutub ruttu.

«Kui praegu te lähete koridori, siis välja näevad nagu sportlased,» kinnitab ta.

Spordi tegemine on keskuses elavatele meestele ülioluline. Pea kõik, kellel tervis peale võõrutust parem, tahavad ennast spordisaalis vormis hoida. Ehk see on ka osa keskuse rehabilitatsiooniprogrammist.

«Siin keskuses olen juba neli kuud. Näen endas muutusi. Mind aitab siin välja töötatud programm. Saada selgus kõigis tunnetes, mis ajasid uimasteid tarvitama,» ütleb Andrei.

«Siin tõesti suudetakse aidata ja aidataksegi. Meid armastatakse. Ollakse tõesti nii hoolivad. Ausalt öeldes see vahepeal lausa rabab. Näib, et pole oma pereltki nii palju armastust saanud kui siin. Nagu me oleks nende oma lapsed,» jagub ka Aleksandril keskuse kohta vaid positiivseid sõnu.

Aleksandrit hämmastas kõige enam narkorehabilitatsioonikeskuse töötajate kompetents.

«Mul tekib küsimus, kuskohast nad seda kõike teavad. Selle programmi koostajad. Kust nad seda teavad? Niisiis programm toimib. Päriselt ka,» räägib Aleksandr.

Seda, et see tõesti töötab, kinnitab meile ka Viljandis naiste osakonnas viibinud 30-aastane Julia. Kohtume temaga Sillamäe raamatukogus 14. novembril. Ta ei soovi, et koolikaaslased teada saaks, milline on ta minevik, seega ei ole ta hetkel veel valmis näoga rääkima.

«Keskuses olin üheksa kuud. See on põhimõtteliselt täielik taastusravi. Mõtlen, et see on nagu uue inimese sündimine. Üheksa kuud,» räägib Julia.

Julial on selja taga kirju minevik, ta on kasutanud erinevaid narkootikume ja selle tõttu lausa seitsmel korral vanglas istunud. Põhjus, miks ta lõpuks keskusesse läks, oli selles, et teda kahtlustati narkootikumide müügis ning kodu, kus ta oma vanematega elas, tuldi läbi otsima.

«Määrdunud saabastes. Oli seitse inimest, kui õigesti mäletan. Pöörati tagurpidi ja raputati kõik läbi. Lisaks kõigele sunniti mind kahe naisterahva ees lahti riietuma. Ikka päris alasti. See ilmselt mõjus mulle rängalt ja valusalt. Ma ei saanud aru. Üks asi on vangla ja minu meelest isegi seal ei olnud see päris nii. Aga siin toimub see vabaduses, minu oma kodus, mis minu jaoks on alati olnud mu kindlus, mu ohutu koht,» meenutab Julia.

Kuigi midagi ei leitud, oli see Julia jaoks viimane piir ja ta otsustas abi otsida. Tänaseks on ta kaine ning õpib ülikoolis. Ka aitab ta sarnaselt Margusele ja Aleksandrile saatusekaaslasi.

«Veel keskuses olles tehti mulle ettepanek töötada Tallinnas järelteenuse rühmades. Ma nõustusin. Mulle meeldis, leidsin, et töö sobiks mulle,» räägib Julia.

Kuid mis on see põhjus, miks need kolm noort inimest on otsustanud, et soovivad aidata neid inimesi, kes soovivad elada edasi ilma narkootikume tarvitamata?

«Mul on enda ja mu hinge jaoks vaja midagi vastu anda,» sõnab Aleksandr.

«Ei ole, et ma teen seda näiteks raha pärast. Samamoodi on mulle räägitud sellest, inimesed on jaganud oma kogemust, et kuidas nendel oli ja kuidas nemad hakkama said, kuidas nemad väljapääsu leidsid. Mind motiveeribki see, et ainult andes ma saan midagi vastu. Mul on, mida jagada, ma ei ole seda raamatust lugenud, ma olen ise selle tee kõik läbi käinud,» räägib Margus.