Viimased neli aastat Indias on laevakaitsjatele õpetanud, et kodumaale naasmine on kindel alles siis, kui nad astuvad lennukile. Vanglast vabanemine tõi aga jälle tagasi optimismi, et lähiajal jõuab see päev kätte.

Küsimusele, mida teeksite, kui homme koju pääseksite, vastavad mehed kui ühest suust, et tahavad lähedastega aega veeta ja töökoha leida.

«Esimesed kuud pühendan lähedastele,» ütles Dmitri Pappel, kes hakkas Indias aktiivsemalt fotograafiaga tegelema ja loodab, et kaugemas tulevikus võiks sellega ka elatist teenida. Samuti lisas ta, et tal küpseb peas plaan raamatust, mis räägiks viimase kahe aasta jooksul kohatud kaasvangidest. Raamatu täpsema sisu suhtes jäi mees kidakeelseks: «Elame, näeme. Materjal koguneb, edasi näeb, mis saab.»

Kolmel korral Afganistanis missioonil käinud Lauri Ader näeks end tulevikus sõjaväes. «Jaa, muidugi läheks, kui militaarsektor mind tagasi võtab. Kui laevakaitsjate buum pihta hakkas, siis paljud läksid sinna just Scoutspataljonist ja mereväest. Võib-olla on see üks põhjus, miks ei taheta tagasi võtta,» rääkis ta. «Aga noh, eks paistab, ma ei hakka mõtlema, mis võib juhtuda. Ma oskan ehitada ka. Midagi ma ikka leian, käed-jalad küljes, tööd oskan teha.»

Raigo Kustmann ja Roman Obeltšak laususid, et jätkaksid hea meelega ka tulevikus laevakaitsjatena, kui töötasu on korralik.

«Ma läheksin hea meelega laevale,» sõnas Kustmann. «Nagunii perekonnaga on nii, nagu on. Aga kui korralik pakkumine tuleb, siis läheksin tagasi. Muidugi tuleb enne töö vastu võtmist kontrollida ja rohkem infot hankida.»

Mehe sõnul võib laevakaitsjana jätkamisel takistuseks muutuda see, et töötajaid värvatakse tänapäeval peamiselt riikidest nagu India ja Nepal ning see on töötasu madalale viinud.

«Töö on töö. Vaja on teha seda, mida oskad,» ütles Obeltšak, kuid lisas, et paljud pered ei ole pärast Indias juhtunut ilmselt nõus mehi enam merele laskma.

Obeltšak tõi veel välja, et laevakaitsjatele saab kodumaale naasmine raske olema teistel põhjustel kui töö leidmine. «Me oleme elust välja kukkunud. Ma näiteks ei tea, mida nüüd saab ID-kaardiga internetis teha. Me oleme nagu maapoisid, kes saadetakse linna ja öeldakse, et ela nüüd,» rääkis ta ning lisas, et mehed vajaksid Eestisse naasmisel taasintegreerumisprogrammi.

Praegu Chennais elavate meeste sõnul on Eestisse jõudes vaja kindlasti tervist parandada, sest paljudel on hambad katki, selg haige ja muud hädad, mis vanglas külge jäid. Kinnipidamisasutuses jättis arstiabi soovida. Samuti on meestel vaja välisministeeriumile tagasi maksta eluaseme kulude katmiseks saadud laenud, mis praegu kokku üle 100 000 euro.

Need ees ootavad raskused ei kaalu muidugi üles meeste soovi pääseda tagasi kodumaale riigist, kus on veedetud rohkem kui neli aastat oma elust.


Video: kuidas möödusid laevakaitsjate esimesed päevad vabaduses