«Ülikooli ajal käisin suvel tööl. Ühel õhtusel kellaajal, päris õhtusel kellaajal, tuli mu juurde ülemus, koputas uksele ja soovis sisselaskmist. See oli üsna ühemõtteline sisse laskmise soov. Ma ei olnud nõus, sulgesin ukse. Järgmisel hommikul tööle minnes küsis seesama ülemus mu käest, et ehk ma sooviksin töölt ära minna,» räägib poliitik Liisa Oviir.

«Läksin sellisele esimesele tõsisemale tööle. Minust kõrgemal positsioonil meeskolleeg otsustas, et väga okei on mind tagumikust näpistada, kui ma trepist üles lähen, ja siis, kui ta seda tegi, siis ma andsin talle väga selge signaali, et see ei ole okei käitumine. Ta ikkagi ei suutnud oma kihule vastu panna ja tegi seda uuesti,» meenutab Züleyxa Izmailova.

Ta võttis mul kaelast kinni, lükkas mind vastu seina ja lõi mind hästi kõvasti peaga vastu seina ja ütles, et sa ei lähe kuskile.

«Erinevad inimesed olid seltskonnas koos, sealhulgas ka üks vanem härrasmees. Oli väikene tähistamine. Kuskil selle tähistamise ajal saatsid minu sõbrannad mulle sõnumi, et nemad lähvad peole ja et kas ma tuleksin nendega kaasa. Samal ajal olin ma selle vanema härrasmehega veidi põgusamalt juttu ajanud, kellele ma siis ütlesin, et ma üsna pea lahkun, et lähen sinna peole ja saan sõbrannadega kokku, mille peale tema arvas, et vanem härra küll, aga miks mitte kaasa tulla, millega ma olin nõus. Aga järsku ta lähenes mulle. Enda teada ei olnud ma midagi sellist teinud, mis oleks andnud talle märku, et ma olen valmis mingisuguseks suudluseks või mingisuguseks lähenemiskatseks,» räägib Kristel Aaslaid.

«See juhtus siis, kui ma olin Moskvas ja tegin oma diplomitööd. Minu diplomitöö juhendaja, sotsioloogilise labori juhendaja ja omal ajal küüditanud väga palju inimesi  Siberisse. Teda tegelikult väga kardeti. Kirjutasin oma diplomit kuni hetkeni, kus ta ükskord ütles, et nüüd oleks nagu mõttekas hoopistükkis kodus kokku saada ja ka teised labori inimesed tulevad sinna. «Ma teen sind tuttavaks nendega.» Ja nii edasi. Läksin sinna. Ma olin seal üksinda, nagu pärast selgus. Oli kaetud tohutult suur rikkalik armeeniapärane laud. Ta oli armeenlane, 60-aastane, pisikene, 157 cm mees. Siis sõime ja ma nagu vaatasin, et kus siis teised on, ta ütles, et ei tule teisi, tõusis püsti ja hakkas siis minu ees tantsima. See oli kõik hästi imelik, aga õnneks oli selline aeg, et ma sain sealt väga kiiresti ära minna. Aga sellega see asi sugugi ei lõppenud ehk siis tegelikult läks see ahistamine edasi palju karmimaks, see muutus vaimseks ahistamiseks,»  räägib Tiina Lokk.

«Üks poiss-sõber oli selline noormees, kes proovis sundida ja mõjutada mind tegema mingisuguseid asju, mida ma ei soovinud teha läbi ettekäänete, mis olid sellised, et ta ütles, et tal on kasvaja, et tal on ajukasvaja. Ükskord juhtus siis selline lugu, kus ma olin tema juures kodus külas. Vaatasime filme, rääkisime juttu, musitasime. Siis mul oli aeg koju minna ja ma hakkasin ära minema, ta palus: «Ära mine, ära mine!» Ma ütlesin, et ei, ma ikka lähen. Ja siis järsku, esikus, ta võttis mul kaelast kinni, lükkas mind vastu seina ja lõi mind hästi kõvasti peaga vastu seina ja ütles, et sa ei lähe kuskile ja siis kägistas mind seal vastu seina olekus ja üritas mind suudelda samal ajal,» räägib oma loo Helene Vetik.

«Käisin stabiilselt ühe autoavarii järel kiropraktiku juures – pandi selgroog paika ja kael paika. Ja ühel hetkel, kui ma seal sellises suhteliselt napis riietuses selle terapeudi laua peal olin, siis ta üritas mind suruda vastu lauda ja suudelda,» meenutab Liisa Oviir teistki juhtumit oma elus.

«Suvi oli just alanud. Ma kõndisin kodu poole, kui üks neljakümnendates külamees, meie peretuttav, auto peatas ja pakkus, et viib mind koju. Ma olin nõus. Kuid kodu asemel viis ta mind metsa. Ta pani käe mu jalge vahele ja hakkas mind vägivaldselt suudlema. Ma püüdsin põgeneda, kuid ta hoidis mind kinni, ma nutsin ja karjusin. Ma ei tea, mis põhjustel ta tegelikult lõpetas ja mind lõpuks koju viis. Ma olin siis 15,» räägin ka mina oma loo.

«Minu diplomitöö kaitsmine ja üldse edasine kulg pandi suure küsimärgi alla ja esimeseks tingimuseks oli lihtsalt see, et ma peaks tema armukeseks hakkama. Kui ma armukeseks ei tahtnud hakata, siis ta tegi mulle abieluettepaneku. Kõik see ikka kestis selliselt, et ma ei saanud oma diplomitööd selles laboris kuidagimoodi teha. Lõppkokkuvõttes oli see, et minu töö tunnistati juhendaja poolt ideoloogiliselt mittepädevaks ja -küpseks ja mind ei lubatud kaitsmisele. Siis oli see hetk, kus ma otsustasin ikkagi lõpuks avalikustada selle, mis toimub. Sest kui ma praegu räägin, siis see on selline lihtne asi, aga tegelikult selline vaimne ahistamine toimus iga nädal – kutsuti mind nagu välja. Tollel ajal oli mul tegelikult olemas elukaaslane, kellega ma ootasin last. Lõpetasin lõpuks cum laude selle instituudi, aga ma ei saanud kätte oma dokumente. Tema pidi dokumendid kinnitama ja ma ei saanud oma pabereid kätte. Kaitsmine oli juunis, oktoobris olin ma veel instituudis Moskvas. See lugu lõppes sellega, et see laps, keda ma ootasin, suri tänu sellele meeletule närvipingele ja alandamistele ja kõigele sellele,» räägib oma loo Tiina Lokk.

Viimaste kuude jooksul on maailmas tulnud ahistamisjuhtumitega välja sadu naisi. Filmitööstuses on suurima hulga ahistamissüüdistusi saanud režissöör ja produtsent Harvey Weinstein. Veel laupäevalgi ilmus New York Timesis artikkel, kus «Pulp Fictioniga» staariks saanud Uma Thurman räägib, miks tema Weinsteini peale vihane on.

Avameelsete artiklite kõrval leidub aga palju ka neid, kes naeruvääristavad naisi, keda on ahistatud. Sellised avaldused on teinud näiteks Brigitte Bardot, Catherine Deneuve ja Eestist Kristiina Ojuland ning Reet Hääl.

«Ma arvan, et need inimesed, kes ei ole olnud ahistamise ohvrid, neil ei ole mingisugust moraalset ega mingisugust teistsugust õigust hinnata, anda hinnanguid, otsustada, andestada või rääkida nende naiste eest, keda on ahistatud. Ma arvan, et tuleb alustada sellest, et naine ei ole süüdi, kui ta on ahistamise ohver. See on võib-olla esimene asi, mida peab endale tunnistama – ma ei ole süüdlane,» rõhutab teemast rääkides Marina Kaljurand.

Ohver ei ole süüdi

«Vägivalla ohver ei ole selles süüdi, mitte kunagi,» kinnitab Evelyn Sepp.

«Minu soovitus on kindlasti see, et mitte hoida seda infot endale. Mitte anda sellele ahistajale seda võimu sinu üle, et ta teeb seda uuesti,» sõnab Züleyxa Izmailova.

«Minu meelest on see väga positiivne, et on tekkinud selline õhkkond, et neid lugusid on võimalik rääkida. Meil on kõigil võimalik vähimagi empaatia korral mõista, kui sügavad ja kui laialdased on sellised vägivalla – tegemist on ju vägivallaga – mustrid. Ja sealt edasi siis vaadata, mida siis tegelikult nagu tegema peaks hakkama,» räägib Evelyn Sepp.

«Iga teine naine su ümber on kogenud seda, iga teine naine on saanud haiget tänu sellele ja siis sa lähed ja ütled, et see on jama ehk siis sa tegelikult oled valmis asuma ründaja poolele. Sa oled valmis, et need naised saavad uuesti haiget, sa lähed ütled neile, et nende valu ei loe,» räägib Liisa Oviir.

«Kindlasti on elus palju õnne olnud ja vedamist, aga see ei ole see põhjus, et ma saaksin öelda, et sellist nähtust ei ole olemas või et neid inimesi ei ole olemas või et see annaks mulle mingisuguse õiguse kuidagi süüdistada neid või naeruvääristada teiste inimestega juhtunut,» räägib Evelyn Sepp.

«Et empaatiaga aru saada teise valu, ei eelda, et sul oleks endal see kogemus olemas,» sõnab Liisa Oviir.

«Võib-olla sellega, et üks konkreetne naine räägib oma loo ära, annab ta julgust ja enesekindlust teistele oma lugu ära rääkida,» lausub Marina Kaljurand.

«Võib olla see, kui sina vaikid, saab teine ohvriks mingi päev. Sest varem või hiljem ei ole see enam ainult tema probleem. Varem või hiljem see mõjutab meid kõiki. Õnnetu inimene, peksa saanud inimene, ahistatud inimene – kui me ei aita teda, kui me ei toeta teda, kui me ei märka seda. Ma ütleks, et see on tegelikult ühiskonna probleem. Alati, alati on olemas väljapääs ja alati olemas lahendus. Ja seda kõik koos on palju lihtsam teha. Ja naised peavad toetama naisi – koos oleme tugevamad,» räägib Oksana Tandit.